Unustatud eestlased tôotatud maal

Sada aastat tagasi asusid esimesed eestlased maad harima Kanada Alberta provintsis. Juubelipidustustele Stettlerisse oddatakse üle 500 ümberasunu järeltulija.

tekst: Vesta Reest

See oli tühi, ürgne maa, täis pajuvüsa ja metsatulekahjudest jäänud suitsenud risu ja kännustikku. Kliima oli karm hilishallad olid sagedased juunikuu algul ja varajasi öökülmi tuli ette juba juulikuu löpul. Lwnd sadas pahathti septembris, keset viljapeksu, kuid hilissügis oma kauni indiaani suvega päästis olukorra. Püsiva talvega tuli arvestada juba novembris. Temperatuur kôikus - 45° C ja 36° C äärmuste vahel.

See oli saja aasta tagune pildike Kanadasse Alberta provintsi, tolleaegsesse Loodeterritooriumile ümberasunute elust. Eesa kogukond Alberus, pea Vaikse ookeani rannikul, mis kórgajal - Esimese ja Teise maailmasôja vahel koosnes seitsmest asunduscst. jäi ainukeseks eestlaste kogukonnaks Kanadas Teise maailmasöja löpuni. Tanavu tähistavad eestlased saja aasta möödumist oma esivanemate saabumisest Albertasse. 25.-27. juunil Albertas Stettleris toimuvale juubeliüritusele on oodata üle 500 ümberasunu järeltulija.

Calgary ülikooli ajalooprofessor Howard Palmer on oma uurimuses Alberta provintsi kultnuri- ja majandusarengust märkinud väikese, kuid tä tähelepanuväärsc eesti kogukonna osa provintsi tänase näo ja elanikkonna kujunemiscl.

Kogukond, kelle lapsed sajandi esimesel poolel ingliskeclsed kooliöpetajad eestukeele vadinaga klassitoast pöpetajad eestikeelse vadinaga klassitoast pögenema ehmatasid, algas Nuustaku koolmeistrist Hendirik Kingsepast ja tema meremehest verinast Krisjanist Kristjan saabus New Yorki kusagilt Löuna-Ameerikast. Hendrik koos oma naise ja kahe lapsega Eestist, kaasas villased ja linased kangad, natuke lugemisvaraning kartuliscemet. Üheskoos mindi Kanadasse, kus tahtjaile anti poolmuidu kasutada riigimaad.

Noil acgedil olid koloniseerijad asustanud vaid Kanada idaranniku ja kagupiirkonna Preeriaalad ning körgmaa Kesk-ja Lääna-Kanadas olid indiaanlaste asuald. Koht, kuhu eestlased elama läksid, oli preeriahuntide, mustade karude ning preerina-ja met satulekahjude pärusmaa olndu aastatuhandeid.

Igai maatahtjal, kes oli vähemalt 21 aastat vana, tuli tasuda vaid 10 dollarie asjaajamiskuludeks ning kai asunik oh kolme aastaga suutnud ûles harida vähemalt 15 aakrit maad, vôis ta selle oma nimele kinnitada. Need suurepärased tulevikuvaated silmapinnril, kirjutasid vennad Kingsepad 9, mail 1899 Alberta provintsis Sylvan Lake i ääres alla 160 aakri suuruse maatüki kasuruslepingule. Samal aastal saabusid Eestist Kristjanile järele tema naine ja viis last, kes jäid Sylvan Lake i elama ku pärast seda, kui rhutu pereisa jäädavalt Ühendriikidesse kadus.

Kahe aasta pârast elas Sylvan Lake'i ääres juba viis eesti peret, 1901 aasta sügisel tuii töotatud maale lisaks rahvast Saaremaalt ja Venemaalr, eestlaste Nurmekunde asulast. 1903 aastal kutsuti eestlaste 16 jöudsast talust koosnevat küla juba Livoniaks.

Kuid majanduslikust òitsengust oli tollal asi veel kugel. Kodumaa tolmu jalgelt pühkinud mehed lohutasid end rahvatarkusega, et köik ei mahu marjamaale, ka karjamaal tuleb hakkama saada. Hobused surid, karud ründasid sigu, koiotid murdsid kanu.

Suviti kasvatati oma tarbeks aedvilja ja kartulit, lehmapiima müüdi ja vahetati poekaupade vastu. Taivel töötasid mehed 250 miili kaugusel asuva linnakese söekaevanduses, saades tasuks dollari pâevas. Hiljem jäid mehed kas kaevandusse vöi raudtee-ehitusele ka suveks tööle, nii et kogu majapidamine püsis naiste-laste ölul.

1902. aasta märtsikuus asutaii Hendrik Kingsepa eestvöttel esimene eestlaste kommiunaalfarm. Uhisus ühisel jöul peeti karja ja hariti pöldu veoloomad ja pöllutööriistad olid ühised. Uhisus tegutses vaevalt pool aastat - Tiina Kingsepa poja Lembitu sönul tegi ta ema kommuunale löpu, set Tinna lapsed olid kommuunas ainsad töötegijad.

Samal sügisel jakkas Hendrik Kingsep koos Tartumaalt saabunud värske taluniku August Postiga otsima uut elupika. Sellest ajast on eestlaste tegemistest suhteliselt hea ülevaade, sest väsimatu kirjarnees August Posti tähendas köik märkimiväärse oma päeveraamatusse üles. Posti kirjutas - Mis ma siin näen on pea aegu sama nii kui kodu maal.

Sylvan Lake'i ääres olid eestlastel ka tuttavad naabrid - löhtus (Alberta eestlased ütlesid ikka idakaare asemel jommik ja lääne asemel ohtu aga elas kaheksa soome peret. Kuid Sylvan Lake'i asula hakkas lüga suureks kasvama ja eestlased otsustasid stsida uue kodukoha, kus olla omaette. Sobiv paik leiti Medicine'i jöe orus, 24 miili Sylvan Lake'ist öhtus, kus laineline. haavasaludega kaetud maastik meenutas veelgi rohkem kodukohta meenutas veelgi rohkem kodukohta Eestis ja jöekaldail oli kümne miili ulatuses mustmullamaa August Posti kirjatah sel puhul Tullime Medisini!! Olh Külm ilm tulla saije onneligult. Laius sealgi vösa ja tulekahjust laasalud rühermaa, kuid asunikusilm nägi selle all saagrirkast huumusekihti.

18 aasta pärast elas kolme mehe - Hendrik Kingsepa, August Posti ja Hendrik Kinna - rajatud asunduses 160 - liikmeline kogukond. 1909. aastal asutasid Medicine'i oru eestlased oma kulu ja kirjadega ümberkaudsetele lastele kooli, mis eestlaste auks nimetati Estonian Schooliks. Ka esimese maatelefoniliini vedasid piirkonda eestlased. Iseäranis edukad olid eestlastest veskimehed Esimene veski hakkas tööle 1911, pöhiosa tarbijaid tuli lähedalasuvast suurest soome asundusest. Karl Moro rajatud suur vesiveski varustas hilisemal ajal aga kogu naabruses asuvat Eckville'i linna elektrivooluga.

Nisu lokkas, seltsitegevus öitses ning seapeasülti, millest keegi kohalik varem kuulnudki poolnud, ja Väikese vereva kartuleid söövate eestlaste eesnimed olid juba paari aastaga ameerikapârasteks muutunud. Nii laskis Hendrik Kingsep end Henryks kutsuda, tema vennast sai Christian, Mihkel muutus Mikcliks, Kindlus Kennethiks, Juhan Johniks ja Anton Tonyks.

Kui Löuna-Eesti mehed liikusid läände, siis Nurmekundest tulnud Magnus Tipman ja Mihkel Kutras otsisid uut elupaika löunas ja idas lagedas preerias. 1904 aastal siirduski kuus Nurmekunde päntolu peret Steulen linna lähedusse. Uut asundust hakau kutsuma Lindaks. paarl aasa jooksul tuli Sylvan Lake'i aarest elanikke lisaks. Agaras kinavahetuses kodumaaga ültstati uut elupaika ja nii järkus ümberasujaid väikeste vaheaegadega kuni 1920 aastate keskpaigani.

Mönedel andmetel oli Stettleri ehk Linda asundus oma körgaegadel suurim eestlaste asundus Pöhja-Ameerikas. Alex Oro kirjutab Minu isa sai veebruaris 1901 Canadast John Kase käest kinrja, kus sees oh, sun void sa omale parudirsi reha.

Ja paradus saabus, kui raudtee chitarnine Sieulerini välja jöudis ning nisu kasvatamine seetöttu isearanis hoogu läks. Samal ajal tekkis lähikonda uus eestlaste asundus Kalevn ning üheskoos rajau eestlaste kalmistu ja ehitati kirik ning loodi ka Püna Johannese luteriusu kogudus 1910, aastal asutari Linda Eesti Pöllurneeste Selts ning aasta pärast ehitati ka seltsimaja, miilega käisid kaasas jalgpallimeeskond, pasunakoor, näitemanguselts, raamatukogu ja naisklubi.

Kuid ka paradiisis kulgeb clu iöusude ja möönadega Enne Esimest maailmasöda viis majanduslik kehvus paljud pered tagasi Eestisse trobikond julgeid otsustas önne katsuda Austraalias. Söja ajal küll vihahinnad löusid, kuid paljudel taiunikele sai saautslikuks uhkeldamine. Nii ostis mönigi mees maad junrde, er viljast rohkem raha reenida ja naabrirnehe ees kelkida, ning kaotas völgade kattcks hiljem kogu talu. 1920, aastail löi clu uuesti öitselc, kuid 1930. aastate majanduskriis töl taas kehvad ajad.

Medicine'i oru eestlaste paradiisi lagundasid erinevad usulised ja pollitilised vaated.

Hendrik Kingsep. kes ei jälnud juhust kasutamata, et kaaskondlastele sotsialismi olemust ja Marxi Kapitalisrurvusrada, püüdis asurada kohalikkn gotsialistlikku organisatsiooni söödikute ja vägistajate klassi vastu. 1910 aastal asutarud Medicine'i Oru Eesti Seltsi tegevust hindab Howard Palmer aktuvesimaks tollases Eckville'i ürnbrukonna ühiskonnas. Eesti tantsuorkester oli hinnatud ja otsitud köigil paikkonna pidudel. Kuid körvuti laulu-ja muusikakooriga ning öpetlik-kultuurilise eneseharirnisega käis seltsis poliiuline hanmine Hendriku eestvötul.

Noorem rahsas tahtis aga pidu pidada ja nine saadu enam ühe saltsiga hakkania.

Samal ajal kui noorem seltskond chitas ühisel jöul ja ühise rahaga oma maadele Eesti Saah, rajas Hendrik Kingsep koos kanadalastega oma seltsimaja.

Venemaalt tsaarivöimu eest pakku tulnutele läks aga hinge New Yorgi solsailistlike vaaderega eestlaste üleskutse minna Nöukogude Venemaale ehitarna esirnest eesti komrnuuni Koie 1923. aastal lahkusid esimesed mehed möni üksi, möni perega, elles oma maad ja majad müünud Alberta osarugi valitsusele. Teiste scas läks August Posti, kelle lapsed aga Kanadasse jaid ning lalle poole aasta pärast tagasisöidupileti saatsid. Kui Posti pärast poolcaastast väljasöiduloa ootamist Moskvas Medicine'i orgu tagasi jöudis, küsis poeg temalt hapul irvel. Kuidas maitsesp. Paljudel polnud aga enam kohta kubu tagasi tulla ega kedagi kes pileu saadaks Nil jäid Megicine'i orgu elama vaid möned nalihingelised nöukogude-vastased ning endine tegus eesti kogukond sulas kiiresu kohalikku ühiskonda Tänapäeval osutab kunagisele eestlaste asupaigale Medieine'i orus teevitt idas läünak killgeval niaante.

Ent Linda asundus sällitas oma identiteedi. Kuigi 1966 aastal oli Eiodas 19 eesti talu millest nohas ohd mölernad abielupooled eestlased on mingil määral eestudt runda veel tanapäevalgi.

1930 aastai ehitas seits uue seltsimaja Linda Hall, seltsi nim muutus Linda Hall Societvks ja sellest sai köikide ümberkaudsete inimeste kooskäimiskoht. 1953 aastast on seltsi ametlik keel inglise keel Linda Hall on ka tänavuste juubelipidustuste keskpunkt. 1909 aastal ehitatud Estonian School sai 1946. aastal uue hoone kuid nimi hoiti alles kuuckümnondail korrastati Linda Hall Society eestvötul vana Linda surnuaed ja kink.

Tänapäeval tegutsevad lisaks Linda Hall Societvle Eesti seltsid veel kahes Alberta suuremas linnas - Calgarys ja Edmontonis.

Ning kuigi ümberasujate laste Eesti päritolule viiab vaid kanadalase jaoks vöörapärane perokonnanimi ning nad ise on eesti keeit parmal junul kuulnud vaid suguvösa kokkunulckul kinnitab Stettlen ajaleht et eestlased etendavad kohaliku kogukonna elussiiani olulist rolli. Eestlased on andnud iurure panuse meie kulruuriellu, täutnud juhtpositsioone maakonnas ja edendanud ettevötlusi kirjutah ajaleht juubeliürituse puhul. Enesestmöistetavalt on eestilased olnud jahtfiguurid Stettler linna ummarguste aastapäevade ürituste korraldamiscl, sest just nende esivanemad panid linnale alguse.

Need vähased, kes veel maad harivad, kasvatavad pöldudel endiselt Väikese vereva kartulit.

Unustatud eestlased