Lahkumine Kodumaalt

by Andreas Pilt
Edmonton, Alberta

1944.a. Jaanuaris oli Sakslastel Idarindel suuri kaotosi. Karta oli Eestimaa taas Venelaste võimu alla langemist. Kodumaa kaitseks otsutas Eesti Ajutine Valitsus formeerida Eestlastest koosneva ja juhitava diviisi- Eesti Leegioni. Selle mehitamiseks kuulutati 1944a. Jaanuaris üldmobilisatsioon, mille alla kuulusin mina. Pidin jätma ome noore perekonnasaatuse hoolde, samuti ka vananevad vanemad kodutalus Järvamaal. Seda oli teinud minu vanem vend Ilmar juba paar aastat varem astudes vabatahtlikuna Piirikaitse rűgementi.

Eesti Leegioni formeerimine toimus Kloogal Punaväpoolt ehitatud barakkides. Ainus võimalus varustuse saamiseks oli Saksamaa kuna Inglismaa js USA olid liidus ja aitasid venemaad. Kokkuleppe kohaselt võis Leegion võidelda ainult idarindel. Eestlastel oli tänuvõlg 1918a. saadud Inglise abi eest Eesti Vabariigi loomisel.

Märtsi 12-ndal saime nädal puhkust koduste olude korraldamiseks. Rongi ühendus Tallinnaga oli eelmise öö pommirünnaku tõttu katkenud, saime sinna järgmisel hommikul, sõjaväe autol. Rong Märjamaale väljus alles keskööl. Päev kulus tädi- ja tädimehe Lembitu tänaval põlenud majadest päästetud esemete käruga Nõmmel elava sugulase juurde viimiseks. Oli eelvaade sõja koledustele, näha põlevat linna ja tänavatel lebavaid laipu.

Nädal Märjamaal möödus kiirelt kuni käes oli kurb lahkumine naisest Bettist, väikesest tütrest, ja paljudest sõpradest, kes lubasid mu naise-lapse Rootsi aidate kui selleks vajadus.

Tema oli sellest keeldunud nagu ütles kirjas, mille sain alles Saksamaal.

Märtsi keskel saadeti suurtüki raske rügement, mille kooseisu kuulusin, väljaõppele Tsehhoslovakkiasse. Seal saime hobused, 150 mm. kahurid ja varustuse, mille käsitamist tuli õppida. Juunis läksime tagasi Narva rindele, ja tegime kaasa Narva lahingu, kus kaotasime lähiskaitse rühma ja ühe suurtüki. Rinne tõmmati tagasi Vaivara- Sinimägede joonele. Olime eesliini kaevikutes, toiduta viis päeva, mille järele meid välja vahetati. Saime kokku oma rügemendi staapide ja osadega Krivasoo lääneserval. Umbes nädal hiljem tuli käsk minna uuele positsioonile Krivasoo rappa, kuhu pääses vaid põikpalkidest tehtud tee, mis vajus suurtükkide raskuse all ja tekitas tunde nagu roniksime üles mäkke.

Meie positsioon oli paar korda vaenlase kahuritule all, kuid mürsud langesid kahjutult pehmesse soose. Septembri alul tuli käsk positsioonilt kiirelt taganeda. Suure-Jaanis andsime oma hobustega veetud suurtükid saksa motoriseeritud üksusele. Minul tuli viia patarei voor Memelisse. Oli kuuldusi, et Inglise ja Rootsi Dessandid Pärnu lähedal maandunud ja liitunud admiral Pitka partisanide- ja kodumaale tulnud Soome poiste üksustega. Otsustasime taganemistee viia läbi Pärnu et võimaluse korral nendega liituda. Voor jäi Sindi lähedale. Ratsutasin väikese grupiga Pärnu maad kuulama. Pärnu linna valitsus ja politsei oli kadunud, Saksa järelkaitse patrullis tänavatel. Palju maju ja suvilaid põlesid.

Kohtasin veoauto täit Märjamaa põgenikke, kes tulid läbi alade mis pidid olema partisanide valduses, ilma mingit tegevust märkamata. Selgus et Inglise ja Rootsi abi on punastelevitatud vale. Kuulsime ka et Tallinn on langenud ja Punavägi suurema osa Eestit vallutanud. Püüdsime saada tagasi voori juurde Sindisse, kuid välispolitsei ei lasknud meid rinde läheduse tõttu. Minu viimane öö kodumaal möödus unetult, mure ja kurbusega Pärnus, kuhu ka jäi minu ratsahobune-truu sober, alates ajast mil sain to omale Tsehhoslovakkiias. Järgmisel hommikul saime küüdi Saksa Järelkaitse üksuse veoauto, peale seda kui nad olid õhku lasknud Pärnu suure silla, ja oli vist viimne Saksa üksus Pärnus.

Krivasoos olles tekkisid mu näole rõugete taolised lööved, mis ei paranenud. Velsker ravis neid salviga ja kleepis peale vatitükid. Heinaste juures korjas välispolitsei audodelt sõjaväelasi tee lähedase löömiseks. Mind ja velskerit jäeti veokisse, vist peeti raskelt haavatuks. Lätis saime kokku oma rügemendi osadega. Kiirustati taganemist kuna oli karta kotti jäämist. Meemelis sain rongile grupi kergelt haavatutega kuid ei saanud sellel kuigi kaugele, eespool oli raudtee suurtüki tule all. Katsusime ranna lähedastel heinamaadel edasi pääseda, kuid peatselt oli eespool kuulda lahingut. Puhkasime lagunud heina küünis, kus keegi leidis kasti roostes naelte ja vana kirvega. Tekkis idee küünipalgid kasutada parveks et sellega pääseda üle lahe maakitsusele, mis kulgeb Meemelist Köningsbergini. Palkidele naelutasime lauad, lohistasime parve vette ja proovisime madalas vees kandejõudu. Selgus et kandis kõiki, kuid kohta ei võinud keegi muuta, parv võis tasakaalu kaodata. Aerudeks ja madalas vees lükkamiseks kasutasime roovikuid. Laht oli madal ja peegelsile, ja umbes nelja tunniga ületatud.

Mändide all liivasel maakitsusel puhkasime seni kui külm, nälg ja hädaoht hommikupool ööd sundis edasi marssima. Peatselt jõudsime kogumis punkti kus saime ersatz kohvi ja sooja, vedelat putru. Hiljem viidi meid veoautol Königsbergi lähedale ranna paviljoni, sealt hiljem raudteel Neuhammeri laagrisse, kus Saksamaale saabunud Eesti väeliigid koondati Eesti Diviisi koosseisu, kaasaarvatude isegi lennuvägi.

1945 a. Jaanuaris keskel jõudis rinne meile lähedale. Tuli hakkata jälle jalga laskma. Peatusime mitmes paigas lühimet aega. Saime pisut jalaväe relvi kuid lubatud suurtükke ei näinud. Diviis saadeti rindele Brieg-Opelni liinile. Mind koos kahe lennuväe ohvitseriga saadeti Tsehhoslovakkiasse patarei ülemate kursustele. Ka sealt tuli umbes kuu aja järele põgeneda. Saime välja viimasel rongil, ennem kui kool ümber piirati ja kott sulges. Rong jõudis Dresdeni kohutava pommitamise järgneval hommikul. Linn poles ja oli rusudes, kuid raudtee jaam ja rööpad olid imekombel terved. Välikomandantuurist saime marsikäsud Daani, Hans Christjan Anderseni kodu-linna Odensesse, kus oli olnud diviisi Tagavara Pataljon. Rong möödus Berliinist läänepoolt. Mitmel korral peatus õhurünnakute ohul. Kord purustas luurelennuki kuulipilduja tuli veduri ja mõned vagunid. Olime päeva rongi lähedal põõsastes. Uus vedur saabus pimeduse kattel.

Odenses selgus et pataljon oli ära saadetud Diviisi juurde. Ohvitserid majutati Park Hotelli kuni kapitulatsioonini. Selle järgi paigutati ühte keskooli, kuhu kogunes pidevalt Eesti diviisi-sõdureid ja lennuväe abiteenistuse mehi- ja naisi.

Olin laagri ülemaks kuni saabus minu õnneks üks major, kellele sain üle anda oma kohustused. Mul oli kindel kavatsus jääda Daani 1936 a. Olin kaheksa kuud Daanis, koolipoolt mõutud põllutöö praktikal ja õppisin ka Daani keelt. Kui laager Saksamaale marssis kadusin Koldingi lähedal tsiviil-põgenikkude laagrisse.

Hiljem koguti Eesti, Läti ja Leedu põgenikud ühte laagrisse. Talumehed vajasid tööjõudu, saime kolme poisiga ühte suurtallu talutööliseks, kus töötasime kuni sügis tegi lõpu talutööle. Laisklesin laagris kuni 1946 a. Jaanuarini, mil võimaldus saada õpilaseks Rahvusvahelisse Rahva Ülikooli, Elingöri. Õppekavas oli pearõhk Ingliskeelele, sotsioloogiale ja erinevatest riikidest päritud õpilastele omavahelise arusaamise, usalduse ja sõprus arendamine et sel teel vältida tuleviku sõdasi, rahvuste-vahelist vihkamist ja vaenu. Ka oli vähesel määral aiandust ja puutööd. Kursuse lõpul pakuti mulle puutöö instruktori kohta millest loobusin, kuni igatsus oli oma kaasmaalaste järele. Läksin Kopenhaageni, kus oli võrdlemisi suur Eesti põgenikkude laager K.B. Hallis. Olin seal järgmise suve Juunikuuni. Oli kartus et põgenikke hakatakse Vene nõudmisel tagasi saatma. Paadimees viis tasu eest mind nelja kaaslasega üle väina Rootsi, kust tulime 1949 a. Kanadasse.