Eestluse teine sajand Albertas
- Esimesed eestlased hakkasid Kanadas vilja kasvatamama 1899. aastal
- Karmid elutingimused on eestlastele kontimööda olnud
Esimesed eestlased jõudsid sajanditaguse hõreda asustusega Kanadasse 19. sajandi lõpul ning valisid oma elukohaks tulevase Alberta provintsi.
1899. aastal saabusid Võrumaalt pärit vennad Hendrik ja Kristjan Kingsep Edmontoni ja Calgary vahel asuva Sylvani järve äärde ning alustasid seal uut elu. Alles kuus aastat hiljem moodustati Alberta provints ja tänase suurlinna Edmontoni sünniaastaks kirjutatakse 1910. Kaks aastat tagasi tähistati suurejooneliselt eestluse esimest sajandit Kanadas.
EESTI ELUS PETTUNUD TALUMEHED võtsid Kanada tee esmakordselt jalge alla 19. sajandi lõpul. Kauge tundmatu maa ahvatles vabaduse ja piiramatu võimalustega Eesti talupidajaid. Samuti ka Krimmi õnne otsima läinuid ja sealsetes oludes pettunud väljarändajaid. Teekond hõreda asustusega Kanadasse oli juba omaette julgustükk, kuid kohalejõudnuid ootas Kesk-Kanadas viljakas 160 aakri suurune põllumaatükk, mille eest tuli esialgu tasuda vaid 10 dollarit. Kui talunik oli kolme aastaga üles harinud vähemalt 15 aakrit maad, võis ta selle jäädavalt oma nimele kinnitada. Samas oli võimalus soodsalt maad juurde osta.
Esimeste eestlastena said Edmontoni ja Calgary vahel asuva imekauni Sylvani järve ääres endale hingemaa Võrumaa kooliõpetaja Hendrik Kingsep ja tema meremehest vend Kristjan. See oli 9. mail 1899. Kaks aastat hiljem elas järve ääres viis eesti perekonda ja aastal 1903 oli Livonia asunduse nime teeninud eestlaste koloonias 16 talu. Vahepeal jõuti aasta isegi ühisuses elada.
Eestlaste elu-olu talletas Tartumaalt pärit August Posti, kes pidas päevaraamatut, kuhu ta tegi esimesed sissekandeid juba oma tormisel merereisil.
"See oli tühi, ürgne maa, täis pajuvõsa ja metsatulekahjudest jäänud suitsenud risu ja kännustikku. Kliima oli karm: hilishallad olid sagedased juunikuu algul ja varajasi öökülmi tuli ette juba juulikuu lõpul. Lund sadas pahatihti septembris, keset viljapeksu, kuid hilissügis oma kauni "indiaani suvega" päästis olukorra. Püsiva talvega tuli arvestada juba novembris. Temperatuur kõikus - 45 C ja + 36 C äärmuste vahel," kirjeldasid vana-eestlased oma esmatutvust Alberta provintsiga.
EESTLASED OTSISID PAREMAT ELUPAIKA. Väljarändajad ihkasid aga midagi paremat ja eelmise sajandi esimestel aastatel siirduti elama kas Medicini jõe orgu või Stettleri. Esimese elupaiga valisid rohkem Tartu-ja Võrumaalt pärit eestlased, sest uus elukoht meenutas igati Lõuna-Eesti kuppelmaastikku. Eestlased olid silmapaistvad nii saagi kasvatamises, tootmise arendamises (esimese vesiveski ehitas Fritz Kinna) kui ka kultuuri edendamisel. 1909. aasta jaanipäeval avati Karl Langeri poolt antud maatükile ehitatud koolimaja. See oli ümbruskonnas esimene, kus lisaks eestlastele õppisid ka teised kohalikud. Kool tegutses kuni 1953. aastani, mil väikeste maakoolide sulgemisega lõpetas tegevuse ka Gilby kool.
"Sealt alates pidid meie lapsed hakkama koolis käima Eekvilles," ütleb praegu Alberta ülikoolis psühholoogina töötav Eda MeClung.
Teine eestlaste suurem asundus tekkis pärast Sylvani järve äärest lahkumist Stettleris, kus elu aktiviseerus tänu aastail 1905 - 1906 ehitatud raudteele. 1911. aastal ehitasid eestlased oma seltsimaja (Linda Hall), tegutses mänguselts, Stettleris oli isegi eestlaste jalgpallimeeskond.
Esimene eestlaste matmispaik asutati 1903. aastal Karl Raabise (Rääbise) talumaal pärast seda, kui tema naine Leena oli pikselöögist surma saanud. Esimesel kalmistul, mis paar aastat tagasi taastati, on tosin hauda. 1914 asustati juba üldisem Gilby kalmistu, kuid sinna maetakse ka teisi, mitte ainult eestlasi.
Valdavalt on nimed hauaplaatidel eestipärased. Võrumaa mehe August Pihooja kalmul ka pikem tekst: "Siin hinka rahus mula põwes, sa wäsint räntaja."
EESTLUS ON MUUTUNUD AUASJAKS. Praegu elavad Medicini jõe oru kaldal kunagiste pioneeride kuuenda-seitsmenda põlve järeltulijad. Talud, enamik neist veel elujõulised, on endistviisi eestipärased: Kalevi, Kingsep, Posti, Mottus, Kinna, Koot, Langer, Matiisen ...Ununenud on vaid eesti keel. Sekka leidub ka mahajäetud talumaju, vanemad neist saja-aastased. Kõigil iseloomulikult Eestile kuusehekid ümber maja ja saun õue peal.
Eestlastest talupidajad teenivad igapäevast leiba viljakasvatamisega. Ka nisukasvatuse maailmarekordid olevat eestlaste käes. Ilusa lisaraha annavad aga naftapuuraugud, mille pealt kompaniid nii leiutasu kui ka rendiraha maksavad. Nafta leidmine Albertas 1950. aastatel oli kohalikele talumeestele tõeliseks õnnistuseks.
Kui kaks aastat tagasi võttis Edmontoni Eesti Selts nõuks suurejooneliseit tähistada eestlaste Albertasse saabumise sajandat aastapäeva, mida austas oma osavõtuga ka president Lennart Meri, tärkas paljudel uuesti huvi oma esivanemate sünnimaa ja juurte vastu.
"Siis alles tegelikult hakati hindama oma päritolu," meenutab juubelit Eda MeClung.
Viimasel kahel aastal on Kesk-Albertas asuva Medicini jõe orus elavad eestlased olnud omavahel tihedates kontaktides. Viimast jaanipäeva tähistati esmakordselt suurejooneliselt üheskoos Gilby külas. Kohal oli umbes kakssada eestlaste järeltulijat ja nende kaaslast.
EDMONTONIS OMA SELTS. Edmonton on siiski ainus koht Alberta provintsis, kus tegutseb veel Eesti Selts. Calgarys lagunes see mõni aasta tagasi. Kolm aastat tagasi hakkas presidendina seltsi juhtima Saaremaalt pärit Edmontoni lähedal maal elav Ain Dave Kiil.
"Seltsimaja meil pole, sest eestlaste kogukond on siin väike. Umbes 75 liiget. Sellepärast asub peamine kokkutuleku paik minu pool. Siin teeme jaanituld ja tähistame jõulusid. Eraldi tähistame vabariigi aastapäeva. Vahel tähistame neid ka teiste seltsi liikmete juures. Toimuvad ka iga-aastased kapsategemise talgud. Kaks korda aastas ilmub meil oma ajaleht," tutvustab president seltsi elu.
"Vana-eestlaste otseseid järeltulijaid, kes oskavad eesti keelt, jääb aina vähemaks. Oleme suutnud seltsi koos hoida just tähtpäevade tähistamisega.
Arvan, et lähiajal tuleks moodustada üldine Alberta Eesti Selts, see toimiks paremini, kuna Edmontonis on eestlasi vähe. Kuskil kümne aasta pärast peavad seltsi juhtimise üle võtma ilmselt eesti keelt mitterääkivad inimesed. Usun siiski, et Eesti tähtpäevade tähistamise kaudu jääb selts ka tulevikus püsima," loodab 65-aastane Ain Dave Kiil.
